Kalandus ja randlus

Harjumaa kalurid käisid Inglismaal

Räimeühingu ja Harju Kalandusühingu eestvedamisel toimus septembri keskel koolitusreis Lõuna- ja Kagu-Inglismaa rannapiirkondadesse. Reisi eesmärk oli tutvustada Harjumaa kaluritele ja kalandusega seotud inimestele Inglismaa praktikaid ja kalanduse ning turismiga seotud piirkondi. Kokku sõideti nädala jooksul läbi 20 erinevat paika, koolitusreisil osales 34 kalandusvaldkonna esindajat.

Esimeseks reisisihiks oli Southamptoni sadamalinn. Külastasime paadimessi, mis on Euroopa üks suurimaid – üle 500 eksponendi tutvustas ja müüs paate, jahte, kaatreid, paadivarustust, merendusega seotud esemeid jmt. Messi peetakse 1968. aastast ning see on üks linna tähtsamaid sündmusi – selleks puhuks võetakse kasutusele Southamptoni sadama ümbruse tänava alad, parklad, pargid, kaid ja osa messist asub isegi merel. Paadimess andis hea võimaluse saada kontakte, tutvuda uute veesõidukitega ja viia end kurssi suundumustega merenduse valdkonnas. Kaluritele pakkusid loomulikult põnevust erinevad kalapaadid. Väga uhke oli väljapanek inglise traditsioonilistest puupaatidest, kail tõmbasid tähelepanu võimsad luksuskaatrid ja jahid.

Õhtupoolikul põikasime läbi Wiltshire`st (Stonehenge) ja hämaras jõudsime rannaäärsesse Torquay linna.



Vaade Brixhami sadama vaateplatvormilt sadamale ja linnale

Teisel päeval viis teekond edasi Brixhami kalurilinna. Ligi 17 000 elanikuga linna keskmeks oli sadam, hoonestus ise paiknes kaarjalt ümber sadama, asudes osaliselt mägedes. Sadamas asusid kalaturg, kalamüügi poed, restoran, traallaevastik, jahisadam, reisisadam, paadisadam. Kogu sadama ala oli elanikele avatud, nii kalakai, huvikai kui reisikai olid kõik kolm ühes. Aiaga oli vaid piiratud suurte traalide ala, kus toimus kauba laadimine ja traalerite remont. Huvilistele olid kaile rajatud aga kõrged vaateplatvormid, millelt sai linnale ja traalerite alale vaadata. Linnas toimuvad igal aastal traalerite võidusõidud – milline põnev idee!

Sadamas olid stendidel välja pandud joonised kohalike traallaevade ülesehituse kohta ja selgitused, kuidas toimub erinevate mereandide püük. Tänavapoolse kai äärde olid püstitatud erinevad kioskid, mis kutsusid ligi oma kirjute reklaamidega – pakuti nii merereise, värsket kala kui kalatoite. Sadamaäärsetel tänavatel paiknesid toitlustuskohad, meenepoed ja pubid – pea igas neis müügil merenduse ja kalandusega seotud tooted. Bixhamis käib elu ümber sadama – sadam ja meri on see, mis siia suviti rahvast toob ja seda osatakse kohalike poolt oskuslikult rakendada.

Edasi viis tee Dartmouthi linna, mida läbis jõgi. Kumbagi jõekallast kaunistasid sajad paadid-jahid-kaatrid. Üle jõe viis meid kaunis lihtne praam, mis koosnes vaid puksiirist ja pargasest – autod läksid peale ning parras-pardas puksiir viis meid teisele kaldale.

Paaditöökodade tänav Salcombe linnas

Jõudes Salcombe väikelinna, hakkasid silma tänavanimed, mis viitasid kokkupuutele merega, siis veel kauplused ja toidukohad, mille nimedeks „Ookeani laine“, „Lest“, „Merelaegas“, „Krabikuur“ jpt. Linna jõudes said koheselt aru, et tegemist on merelinnaga. Linnas oli kasutusele võetud kohalik märgis. See näitas, et tegemist on ettevõtjaga, kes kuulub linna ühtsesse turismivõrgustikku. Igas tähistatud ettevõttes oli ka teiste linnas asuvate asutuste materjalid ja voldikud, et ühtselt kogu omavalitsust turundada. Salcombe linnas on peamiseks tuluallikaks krabi püük, suvehooajal on tähtis osa turismil. Sadama alal asusid töökojad ja kuurid, ühes toimus parajasti paadi remont. Peremees lubas lahkelt sisse tulla ja rääkis puupaatide taastamisest.

Külalislahkus, tugev koostöö ja kalurilinnale omane identiteet olid need, mis sellest väikelinnast kuvandi ja toredad mälestused jätsid.

Õhtupoolikul peatusime Plymouthi linnas, kus on tähtis roll laevaehitusel, merekaubandusel ja praamiühendusel nii Prantsusmaa kui ka Hispaaniaga. Peatuskohaks oli linna keskmes asuv sadam. Sarnaselt Brixhamile oli siinnegi sadam külastajatele kenasti avatud, ümbritsetud kohvikute ja toitlustusasutustega ning oli võimalus jalutada ujuvkail, mille ääres asusid kalapaadid. Muljetavaldavad olid siinsed jahisadamad – tohutud hulgad ujuvkaisid ja sajad mastid igas suunas.

Hommik Newquay sadamas

Teise päeva lõpuks jõudsime pimedas Inglismaa läänerannikul asuvasse Newquaysse. Hommikul vara linna avastama minnes sai külastuspaigaks valitud ligi 140-aastane Newquay kalasadam, kus tegeleti nii kala-, krabi- kui ka vähipüügiga. Sadam asus linna keskmest eemal, kuid vaatamata sellele on kohalikud kalurid teinud kõik, et sadam oleks külalistele atraktiivne. Vanasse paadikuuri on tehtud söögikoht, sadama kaid on kõigile avatud. Kohalik kalanduse tegevusgrupp on kai lõppu rajanud pinkidega varjualuse, kuhu saavad tormi korral varjuda kalurid ja sadamas viibivad külalised. Kail asus siltidest kirju müügikiosk, kust oli võimalik saada kõiksugu teenuseid alates paadilaenutusest kuni kalastama minemiseni. Loomulikult sai kala osta. Sadamale ja paatidele avanes kailt võrratu vaade. Sadam oli külalislahke ja siin oli kõik tehtud selleks, et kui siia sattuda, siis sa ka viibid siin mõne aja ning kui sa juba siin viibid, siis on sul võimalik teenuseid tarbida.

Padstow kalapood

Newquayst suundusime Padstow´sse, kus külastasime homaaride haudejaama. Tegemist on MTÜ-ga, mis koostöös kohalike kaluritega aitab kaasa homaaride ehk merivähkide haudumisele ja populatsiooni säilitamisele. Kui kalurid saavad kätte emase homaari, kelle keha alla on kinnitunud munad, viiakse see homaar haudejaama, kuniks väikesed homaarikesed saavad haudutud. Seejärel hakatakse väikesi homaari poegasid edasi kasvatama, suured homaarid tagastatakse kaluritele. Väikesed homaarikesed on kusagil 3 kuud haudejaamas, seejärel lastakse nad merre keskuse töötajate või kalurite poolt. Haudejaam oli hea näide sellest, kuidas kalurid aitavad kaasa kalavarude taastamisele. Padstow sadamas asus veel väike Padstow Meretoidu Kool, kus õpetati kalatoite valmistama ning erinevaid kalu ja mereande töötlema. Kooli juures tegutses kalapood, mis oma seinamaalingute, piinliku puhtuse ja ülimoodsa sisustuse poolest lõi sõnatuks. See oli tõeline musternäidis sellest, milline üks kalapood võiks olla.

Vaade Mevagissey sadamale

Järgmisena külastasime Trerice´i, et näha ka ühte ehedat Inglismaa mõisa, seejärel suundusime Mevagissey sadamasse, mis asub samanimelises vallas. Kohalike elanike arv on seal 2 200 ringis, linna keskmes asuvas sadamas paiknes ligi 60 kalapaati, sadama keskel oleval kail asusid nii külmhoone kui püünistekuurid. Kail oli võimalus osta erinevaid mereande ja seda kasutas pea terve meie grupp – osteti kala, merekarpe, molluskeid. Ümber sadama asus hoonestus, kaid olid taas kõigile avatud ja kutsusid külalisi jalutama. Kui varasemalt oli kalapüük siin üks peamisi ettevõtlusvorme, siis nüüd on selle asendanud turism. Vaatamata sellele osalevad ka kalurid turismiäris edukalt – sõidud merele, võimalus minna kalale, kala- ja mereandide toidud jne. Külastasime ühe seltskonnaga The Ship Inn nimelist pubi – sisekujunduse järgi oleksime nagu viibinud laevas, söögiks loomulikult võtsime mereande ning kohustusliku fish&chips. Lähedal asus ka „Salakaubitsejate baar“, mille nimi silma hakkas, kahjuks aga seda külastada ei jõudnud.

 
Kolmanda päeva viimane peatuspunkt oli Charlestowni sadam. Kunagine kaubasadam on tänaseks oma tähtsuse minetanud ja seal asuvad ajaloolised purjelaevad, mida saab külastada. Sadamakail tabasime ühte kohalikku kalurinaist võrku rakendamas! Külas asub laevavraki ja merepärandi keskus, milles on eksponeeritud kokku 150 erinevalt laevavrakilt pärit esemeid ja salakaubaveo, merekaubanduse ning kalanduse ajalugu. Vaatamata sellele, et tegu on väikese kohaga, on merd ja sadamat oskuslikult kasutades turistid kohale meelitatud.

Edasi viis sõit pimedas Bournemouth´i. 

Poole´i kalaadamas

Uus hommik algas Poole´i linna külastamisega. Esmalt suundusime merekaubandust ja Poole´i ajalugu tutvustavasse muuseumisse. Kui ajalugu selge, sai mindud sadamasse. Tänavad läksid siin piki kaid, kai äärest väljus erinevaid praame ja huvialuseid, teisel pool tänavat toretsesid kingipoed ja pubid. Kui huvi- ja jahisadamad ära lõppesid, jõudsime lõpuks kalasadamasse, mis oli olemuselt nn ujuvsadam. Mandriga ühendas kalasadamat käigusild, sadam ise oli nagu ujuv paatide parv, kogum, mida hoidsid koos ujuvkaid ja ankrud. See ala oli suletud ja seetõttu sai seda vaid kaldalt vaadatud. Edasi suundusime Lulworth Cove´i külla kriidipaljandeid vaatama ja seejärel jõudsime pimedas Brightonisse.

 
Viies päev algas Brightoni kai külastamisega. Tegemist on üle saja aasta vanuse Merepalee nime kandva ookeanikaiga, mis asub sadade postide otsas. Siin tegutsesid nii toitlustus- kui meelelahutusasutused, siin oli kümneid vaateplatvorme ja meile avanes kaunis vaade nii linnale kui merele. Kahju, et selliseid kaisid Eestis ei ole.
 

Tüüpiline Inglise kalapood - täis atraktiivseid silte ja reklaame

Edasi suundusime kohtuma Hastingsisse kohaliku kalanduse tegevusgrupiga. Sooja vastuvõtu järel suundusime ringkäigule sadamasse. Siin kiviklibusel rannal asusid kohalike kalurite laevad ja paadid. Merre lükatakse neid hommikuti linttraktoriga ja merelt naastes tõmmati alus samamoodi traktoriga või siis vintsiga paadihoiualale – see on Inglismaa suurim kaldal asuv kalalaevastik, koosnedes ligikaudu kolmekümnest laevast-paadist. Eraldi sadamarajatisi siin ei ole, on vaid aedikud, kus paate hoitakse, kaks neist on suletud ja kolmandas saab vabalt paatide vahel ringi jalutada. Sadamaalalt liikusime edasi kalatööstusesse, seejärel kaluri muuseumisse. Kogu sadama kvartal on ümbritsetud mustade puidust kuuridega – võrgukuurid, laod, kalapoed. Siin leidub 3-korruselisi võrgukuure ja paatidest ehitatud kuure – kogu see arhitektuur sadama kõrval on ülikaunis ja moodustab koos sadamaga suure kalurilinnaku. Terve see kuurikeste linnaosa on nii imeilus vaatepilt, sellele annavad lisandväärtust seintel olevad kalurite pildid, omanäolise kujundusega sildid jne. See on lihtsalt võrratu vaatepilt!

Võrgukuuride "linnaosa" Hastingsis

Lisaks kalanduse tegevusgrupile on siinsed kohalikud kalurid asutanud eraldi Hastingsi Kalurite Kaitse Ühingu. Selle eesmärk on aidata kalureid ja nende perekondi – kui läheb püünis katki või juhtub laeval midagi. Samuti aitab ühing, kui perepeast kaluriga peaks midagi juhtuma ja sissetulek jääb saamata. Ühing töötab kindlustusseltsi põhimõttel – maksad sinna osamakseid ja hiljem saad igasugust abi. Osamaksete maksmine on vabatahtlik ja auasi ning neid makstakse saagi pealt, täpsemalt siis, kui saak ületab koguse 100 naela. Samuti taotleb ühing toetusi Euroopa Liidu programmidest. Ringkäigu lõpetame kalurite ja meremeeste pubis, mis asub ühinguga samas majas. Samas hoones asub koolituskeskus, mis otsetõlkes võiks kõlada „Rannaklass“. Hastingsi kalurid on koopereerunud ja teevad kõike koostöös. Siinne organisatsioon on hea näide sellest, kuidas koostöö on viinud suurte tulemusteni. Lahkusime sealt uute mõtete saatel, et eelviimasel reisi päeval taas tagasi tulla Meretoidu ja veini festivali külastama.

 

Rye paadisadam

Hastingsist sõitsime Rye linna, kus külastasime jõesadamat ja sealseid käigusildasid. Edasi suundusime ööbimiskohta Folkestone´i. Järgmise päeva hommikul oli võimalik Folkestone´i sadamas ringi jalutada. Hotell asus otse kai kõrval ja aknast avanes kaunis vaade hommikusele kalasadamale. Traalerid läksid ükshaaval merele ja tulid sealt.
Suund sai võetud kalaturu kvartalisse. Turg asus kail, kus olid erinevad kalapoed, taamal vanad elamud. Ühe poe kõrval oli avatud kalatöötlemise ruum ja sinna sai sisse kiigata ning tutvuda, kuidas letile tulev kala valmib. Kioskid ja poed avasid alles uksi, kes veel suitsutas kala ja kes ladus kala letile. Oli varahommik ja kalaturg alles ärkas. Vaatamata sellele võis igale poole ligi astuda ja jalutada, kõik ikka selleks, et kalaturg oleks atraktiivne ja kutsuks külastajaid ligi.

Folkestone´ist lahkusime Battle´i linna, seejärel külastasime Canterbury pankrannikut ja jõudsime taaskord Hastingsisse. Sel korral oli aega linna peal käia, külastada sadama alal toimuvat festivali ja viibida sadamas, kus kohalikud kalurid meile laevade kaldale vedamist demonstreerisid. Reisi seitsmenda päeva hommikul oli veel võimalik kaluritega sadamas kohtuda ja algas teekond tagasi Eestisse.

Paadi kaldale vedamine linttraktori abil Hastingsi kalasadamas

Inglismaal nähtu oli kokkuvõttes väga hariv ja inspireeriv. Hea võrdluse andiski niivõrd suure hulga erinevate sadamate ja rannapiirkondade külastamine. Kui Eestis on kalasadamad kinnised ja külastajaid kaidele ei lubata, siis siin on kõik tehtud selleks, et külastaja sadamasse satuks ja seal viibiks. Sadamad on visuaalselt atraktiivsed (olgu siis kuuride, siltide, stendide, fototaustade, kioskite, disainielementide vms abil) ja rikastatud erinevate teenustega ning toodetega, isegi suvalises kõrvalises sadamas on need olemas. Mereande oli võimalik pea igas kohas osta, kui sadama lähedusse jõudsid. Ka oli iga sadama juures midagi omanäolist. Kuuldu ja nähtu andis innustust paljudele reisil osalenutele, kuidas asju saab teisiti teha.

Alar Mik
MTÜ Harju Kalandusühing